Oli aasta 1988. Töötasin Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadis. Töötasin... hmmm, EI – KÄISIN TÖÖL . Tööle hilinemine ei tundunud patuna kuna teadsin, et kõik mis tarvis, saab niikuinii tehtud. Aga kuri kaadritädi käskis kirjutada seletuskirja – tore – kirjanduslik-loominguline tegevus on mind alati köitnud. Aus hea une jutt neid ei rahuldanud. Pidin välja mõtlema midagi muud... Õige – saapad! Ja nii ilmus paberile kirjeldus uute saabaste ostmisest, milledel olid alatult peenikesed kontsad. Sammud muutusid lühemaks, tasakaalu hoidmine raskemaks.
Seekord olin päästetud! Kolm päeva jõudsin punkt kaheksaks. Siis 5, 10, 15 - novott 15 oli tol karmil ajal juba patt. Järgmine kirjandusteos pajatas karmist vastutuulest ja libedast kiilasjääst liivatamata kõnniteedel...
Ja täna ... tänu oma noortele ülemustele saan ma end taas tunda 25 – ükskõik siis kustotsast ma tööpäeva lühendan, saan ma armsalt noomida. Ja laua koristamise pärast ei noomitud mind isegi lapsepõlves... niii nummmi ... Ja siis nad küsivad, kuidas sa säilitad oma nooruslikkuse?
Seekord olin päästetud! Kolm päeva jõudsin punkt kaheksaks. Siis 5, 10, 15 - novott 15 oli tol karmil ajal juba patt. Järgmine kirjandusteos pajatas karmist vastutuulest ja libedast kiilasjääst liivatamata kõnniteedel...
Ja täna ... tänu oma noortele ülemustele saan ma end taas tunda 25 – ükskõik siis kustotsast ma tööpäeva lühendan, saan ma armsalt noomida. Ja laua koristamise pärast ei noomitud mind isegi lapsepõlves... niii nummmi ... Ja siis nad küsivad, kuidas sa säilitad oma nooruslikkuse?
1 kommentaar:
tubli evolutsionäär, jätka nii
Postita kommentaar